Halduskorraldus. Nagu enne, nii ka nüüd jäi Eesti ala jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja–Eesti neli maakonda (Lääne–, Harju–, Järva– ja Virumaa), mis olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas, moodustasid Eestimaa kubermangu. Poolalt vallutatud aladest, Lõuna–Eestist ning Põhja–Lätist kujunes Liivimaa kubermang, keskusega Riias. Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu– ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa. Saaremaa, mis liideti Rootsi valdustega alles 1645. aastal Taaniga sõlmitud Brömsebo rahuga, kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu, säilitades aga edaspidi teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, rüütelkond, kirikuvalitsus(konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliva rahuga seni Kuramaa piirkonnale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla. Nii Eesti–, kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda poolt määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner(elasid vastavalt Toompeal ja Riias). Nad kamandasid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnike tõid, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.

Rüütelkonnad. Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti– ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Eesti– ja Liivimaa rüütelkonna kõrvale moodustas eraldi rüütelkonna Taani valduses olev Saaremaa, mis jäi püsima ka pärast Saaremaa liitmist Rootsiga. Rüütelkonnad koondasid siinseid maavaldajaid aadlike, kaitsesid nende õigus Rootsi võimude ees ning lahendasid samal aja l kõiki kohalike küsimusi, mis ei kuulunud otseselt kuninga ja tema poolt seatud kindralkuberneri huvisfääri. Rüütelkonnad käisid koos maapäevadel(Landtag), mis toimusid keskeltläbi iga kolme aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12(Saaremaal 6) maanõuniku(landrat), kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluaegsesse ametisse. Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, siis igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rüütelkonna pealikku (Liivimaal maamarssali) õlule. Uued maanõunikud valiti enamastigi enamasti endiste rüütelkonna pealikke või maamarssalite hulgast.

Kohtuvõim. Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud, Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi. Maakonna tasandil tegutsesid Eestis– ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud, mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Raskemad kuriteod ning kõik aadlike kohtuasjad lahendati juba kubermangutasandil Eestimaa Ülemkohtus Tallinnas ning Liivimaa Õuekohtus Tartus. Viimati nim. kohtute otsuste peale võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi ka kohtuasjades viimaseks ja lõplikus

Rahvastik. Kui 1629. aastal sõlmiti Poola ja Rootsi vahel lõpuks pikemaks ajaks vaherahu, oli sõdadele eelnevaid aegu mäletavaid inimesi järel ehk mõni üksik. Pidevates sõdades kurnatud maa andis masendavat pilti. Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ja seetõttu võsastunud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahelvaremetes. 1620 oli siinne rahvaarv <100 000. 1630-ndatel aastatel hakati maad uuesti kasutusele võtma. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talupoegadest. Otsiti hävinud kodu asemel uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud. Valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud mõisnikkugi, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. XVII saj. teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna–Eestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem vene talupoegi, kust saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida–Eestis. Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru– ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid Eesti riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest. Algul keelasid Rootsi kuningad soome ja rootsi talupoegi pärisorjastada. Ajapikku selline suhtumine vähenes ja ka uustulnukail tuli hakata kandma raskeid mõiskohustusi. Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid lätlased, keda asus rohkesti elama eelkõige Valga ümbrusse. kokku elas Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 võõrrahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel poolakaid, sakslasi, leedulasi, rootslasi, ungarlasi ning isegi hollandlasi ja šotlasi. Mõningaid tagasilööke rahavaarvu pidevale kasvule tingisid Vene–Rootsi sõja sündmuse 1656–1658, 1657 aasta katk jms. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat isegi veidi üle 350 000 inimese. Maa oli oma lastega jälle täidetud.

Rootsi–Vene sõda 1656–1661. Rootsi kuningas Karl X Gustav alustas 1655. aastal sõjakäiku, millega hõivas Kuramaa, Leedu, Ida–Preisimaa ning suure tükki Poolast. Läänemeri oli muutunud Rootsi sisemereks. Vene tsaari Aleksei Mihhailovitši häiris eriti Leedu langemine rootslaste kätte — oli ta ju arvestanus sellega, kui oma tulevase valdusega. 1655. aasta sügistalvel alustasid venelased suure saladuskatte all laiaulatuslikku ettevalmistusi Eesti–, Liivi– ja Ingverimaa ründamiseks. Lootes seni käest libisenud alasid lõpuks vallutada, alustas tsaar 1656. aasta suve hakul sõda. Et oma tahtmist saavutada, juhtis ta Riia piiramist isiklikult. Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine 1656. aasta sügisel. Venelaste kätte langesid ka Vastseliina ja Vasknarva linnus. 1658. aasta lõpus tehti Narva lähedal Vallisaare külas vaherahu. Kui aga rootslased vabanesid teistest vaenlastest lõuna pool ja ähvardasid rünnata, ei jäänud Venemaal muud üle, kui sõlmida 1661. aastal Laiuse kihelkonnas Kärdes lõplik rahu. Sellega tuli venelastel loobuda oma vallutustest Eesti– ja Liivimaal. Rootsi oli saavutanud oma ajaloo suurima võimsuse.


II Kuningavõimu tugevnemine. Eluolu Rootsi ajal.

Reduktsioon. 1660. aastal sai Rootsi troonile nelja–aastane Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist 12 aastat hiljem. Ta tõi kaasa olulise pöörde kuningavõimu ning balti aadli senistesse suhetesse. Saanud päranduseks tühja riigikassa, alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmist — reduktsiooni. Rootsi riigipäeva taoline samm tekitas balti aadlis tugevat vastuseisu, kes peale oma maj. huvide kahjustamise nägi reformis ka oma õiguste rikkumist. Üldjuhul loeti reduktsiooni alla kuuluvaiks vaid Rootsi valitsusajal aadlikele annetatud mõisaid. Vastuseisust nördinud kuningas hakkas nüüd nõudma ka "kaasatoodud" mõisate, st. juba enne Rootsi võimu kehtestamist erakätesse antud maade tagasivõtmist. Nõnda langes Liivimaal reduktsiooni alla tervelt 80%, Eestimaal 54% ja Saaremaal 30% maadest. Tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajaile, kess pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Mõisate tagastamise järele kasvasid riigitulud silmapaistvalt. 1694. aastast hakkas Liivimaal kehtima uus haldus-jaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti–Läti rahvuspiiriga. Kahe distrikti piir kulges praegusest riigipiirist mõnevõrra põhja pool, jättes ka Valga linna koos lähema ümbruskonnaga Läti poolele.

Talurahva olukord. Reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda. Kuigi juba varemgi oli Rootsi kuningavõim üritanud lähendada siinsete talupoegade seisundit rootsi omadele, olid kõik need kavatsused jäänud teostamata. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus. 1645 fikseeris Eesti kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse ja pärisorjuse Põhja–Eestis. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud, kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud.

tagasi esilehele